Madis Kõivu meenutades

Pühendatud Madis Kõivu 90.sünniaastapäevale  


See oli 1975.a. sügisel, kui pöördusin Aare Koppeli poole sooviga tegelda elementaarosakeste füüsika ja väljateooriaga. Olin tollal 5. kursuse füüsikatudeng, Koppel luges meile füüsika ajalugu ja metodoloogiat, tema teadushuvid olid aga üldrelatiivsusteooria vallast. Koppel soovitas mul minna Füüsika Instituuti Madis Kõivu juurde. Kõivu nime olin ma kohanud kogumikus “Loodus ja matemaatika” nr.3, 1963, kus oli tema artikkel mesonite ja hüperonide süstemaatikast. Nii ma siis läksingi ühel ilusal sügispäeval (21.oktoobril) põksuva südamega Füüsika Instituuti (Riia 142), kus ühes väikeses kabinetis nr. 505 töötasid koos Madis Kõiv ja Laur Palgi. Mäletan, Kõiv esitas mulle mõned küsimused, üks neist oli „mis on väli ?“. Vastasin lihtsalt, et “aja ja ruumi funktsioon”. Paistis, et sellega jäädi rahule. Tagantjärele tarkus – arvatavasti mõtles ta juba tollal aja-ruumi-välja sümmeetriale e. hodograafinvariantsusele.

Habet tal tollal ei olnud, juukseiski polnud veel eriti palju halli. Oli ta ju tollal 46.aastane! Jättis natuke närvilise inimese mulje, algul arvasin ka et ta on poissmees. Hiljem selgus et ta on siiski abielus ja kahe tütre isa. Igal juhul – omapärane ja huvitav inimene. Õhtuti võis teda kohata ülikooli raamatukogus, pühapäeviti – looduses jalutamas. Kui otsida Tartu Vaimu kandvat inimest, siis on just tema see (mis sest et ta ennast Võrumaa meheks peab). Just „on“, sest tema looming elab ju edasi!

1975.a. sügisest hakkasin käima Teoreetilise Füüsika sektori elementaarosakeste füüsika seminaridel, kus oli au ka ise ettekandeid teha, kokku oma 20 tk. Tolleaegsetel seminaridel oli vahva komme, et ettekande tegija teeb pärast all kohvikus kuulajatele kohvi välja. Nö. ettekande puuduste kompenseerimiseks. On meeles juhtum, kus minu 4.jaanuaril 1979.a. tehtud ettekanne „Pöörisvälja stringidest“ oli M.Kõivu arvates nii hea et ta tegi kompensatsioonikohvi minu eest ise välja. Arvata võib, et olin väga uhke just tema tunnustuse üle. Teine tunnustus temalt tuli, kui kaitsesin 1989.a. lõpuks ära oma väitekirja.

1977.a. uurisime Madis Kõivu eestvedamisel tükk aega Joel Scherki “An introduction to the theory of dual models and strings”.  Madis Kõiv palus Ain Ainsaarel ja minul teha mõned arvutused, kus relativistliku stringi võrranditest või siis vastavast mõjuintegraalist saadakse peale teatud teisendusi nn. Born-Infeldi võrrandid
. Sisuliselt oli vaja faktoriseerida üks lagranziaan. Mässasime tükk aega, tulemuseks artikkel Ainsaar A., Kiiranen K., Kõiv M. „Symmetries arising in generalized string action“ (1978). Kõiv tõi siin sisse sümpleoni mõiste. Hiljem avaldasid Ainsaar ja Kõiv veel mitu tööd nn. hodograafteisendustest ja hodograafinvariantsusest. Tunnistan, et tollal ma ei tabanud mis laiem mõte kõigel sellel on (nüüd, ca 40 aastat hiljem vaatan artiklit ja ei mäleta jällegi, kuidas me seda kõike tollal arvutasime :-)). Alles hiljem sain aru, et seda hodograafinvariantsust võib vaadelda kui Lorentz-invariantsuse üldistust. Milleni aga viisid Lorentzi teisendused, teame ju kõik... 

Aastatel 1977-78 kuulasime M.Kõivu loenguid kvantelektrodünaamikast, kus ta tugines J.Bjorkeni ja S.Drelli raamatule “Relativistic Quantum Fields”. Kuigi loengud olid mõeldud tudengitele, käisid seda kuulamas ka FI teadurid, Madise kolleegid.

Natuke Kõivu iseärasustest. Tundsime teineteist peaaegu 40 aastat, aga ta ikka teietas. Mina loomulikult teietasin vastu. Ja teietas ta mitte ainult mind. Omamoodi vastuolu – ühelt poolt oli ta alati valmis nõu andma, teiselt poolt aga hoidis alati mingit distantsi. Seltskondlikest üritustest võttis osa, aga mitte kordagi ei näinud ma teda maitsmas alkoholi. Tema jaoks tuli varuda aegsasti pudel mineraalvett. Seminarides armastas istuda kusagil taga nurgas, silmad tihtipeale poolkinni, ei mäleta et ta oleks kunagi konspekteerinud. Kui sõna võttis, siis enesekindlalt, kuid kuidagi omapäraselt sõnu otsides ja ennast parandades. Nii et oraator ta ei olnud. Loengumaterjalid olid tal A5 formaadis paberitükkidel, mis tihti kippusid segi minema. Aga teda tuldi kuulama. Sest oli tunda, et esineja mõtleb pingeliselt teema üle, väline esitus polnud talle nii oluline.

Madis armastas puhkepäevadel teha pikki jalgsirännakuid, südamelähedane oli talle Lõuna-Eesti. On jäänud meelde Madise kunagine ülestunnistus, et ta tunneb ennast hästi „siinpool“ Emajõge. Kas asi on lapsepõlves (see möödus Valgas, kuigi sündis ta Tartus) või tõesti piirkonna geoloogilises minevikus – Devoni liivakivi jms. Kord oli ta järjekordselt matkanud Elva kandis ja oma presendist seljakoti koos pooliku leivaga jätnud sealse raudteejaama pakihoidu. Kuna ma olin Elvaga tihedasti seotud ja tihti seal käisin, palus ta mul seljakoti sealt ära tuua, leiva aga endale jätta. Kalamees oli ta ka. Mäletan, et Vellavere suvekoolis räägiti legende „Madise suurest haugist“.

Oleme käinud koos teatris – see võis olla aastal 1983. Nimelt oli mul ostetud kaks piletit etendusele „Kes kardab Virginia Woolfi?“, aga kaaslane ei saanud tulla. Juhuslikult kohtusime linna peal Madisega ja ta kurtis, et tahab seda tükki minna vaatama, aga pileteid ei ole enam saada. No oligi mõlemal mure lahendatud. Hea etendus oli, peaosades mängisid Arne Üksküla, Linda Rummo jt. Käisin umbes samal ajal vaatamas ka tema ja Vaino Vahingu „Faehlmanni“ (mis nüüd, 2019 uuesti etendub).

Vahepeal meie side katkes lausa paariks aastakümneks, vaid aeg-ajalt kohtusime juhuslikult linna peal. Madis pühendus 90-ndate algusest enam kirjandusele ja filosoofiale. Tema nimi vilksatas sagedasti ajakirjanduses. Kuulsuse saavutaski ta hoopis näitekirjanikuna. 1999.a. valiti ta Tartu Ülikooli audoktoriks. Ometi oli võimatu teda kujutleda pidulikel, ülespuhutud vastuvõttudel ja isegi preemiate kätteandmisel. Hästi kirjutavad Aare Pilv ja Andres Laasik 29.02.2008.a. EPL-s, võrreldes Madis Kõivu tagasihoidlikkust ja samas kirjanikule omast edevust Tammsaare omaga.

Minu töökabinet oli aastatel 2012-2018 Tehnoloogiainstituudis ja juhtumisi sain teada, et samas instituudis töötav Tanel Tenson on Madis Kõivu väimees. Madise tervis olevat halvenenud ja ta olevat kusagil Urvaste kandis maakodus. Kirjutasin talle märtsis 2013 pika kirja – loodetavasti toimetati see talle kätte. Nüüd, tagantjärele loen Peeter Sauteri juttu 2014. aastast ja seal ta viitab Kurenuki talule, mis tõesti asub Urvaste kandis ja kus ta ilmselt aasta varem Madis Kõivul külas käis. Mina ise sinna ei jõudnud, kuigi Urvastest mitu korda rattaga läbi sõitnud ja Uhtjärve ääres isegi ööbinud.

Viimased aastad veetis Madis Kõiv aga tütre pere juures Tartus, Tähe 31. Käisin seal tal mitu korda külas. Oli kõhnaks jäänud ja kuulis halvasti, kuid mõistus oli selge, luges kirjandust, rääkis oma unenägudest ja meie ühistest tuttavatest, keda oma unenägudes kohtas. Oma ema nägi ta tihti unes. Ilmselt töötas tema aju ka magades intensiivsemalt, kui tavalisel lihtsurelikul.

Ta pidi 2014.a. 
aprillis vahetama oma vana Nokia mobiiltelefoni uuema Samsungi vastu. Viimasel olid mitmefunktsionaalsed nupud – tulemus sõltus sellest, kas vajutasid keskele või nupu servale. Palus, et ma näitaks, kuidas seda kasutada. Mulle oli see omapärane kogemus – õpetada oma Õpetajat. Kuna tal oli kuulmisega probleeme, kirjutasin vastused paberile. Madis küsis, mina kirjutasin. Saime telefoni kenasti tööle ja ta sai seda kasutada.

Mitu korda ta helistas ja küsis meie ühiste tuttavate (Rein Saar, Vladimir Rosenhaus, Aleksandr Borgardt jt.) kohta, kus nad on ja mida teevad. Uurisin siis välja ja edastasin Madisele. Muigasin omaette, et olen nagu Madise välismälu. Viimane telefonikõne temalt tuli 20.juunil 2014, kuid paraku ei saanud ma siis rääkida - olin parajasti Ülikooli aulas tütre stuudiumi pidulikul lõpetamisel. Hiljem aga ununes tagasi helistada. Ja siis … ei saanudki enam helistada – 24.septembril sain teada, et Madist enam ei ole. Ärasaatmine olevat olnud Madise soovil tagasihoidlikus pereringis. Hiljem sain Tanel Tensonilt teada, et urn tema tuhaga olevat 2015.a. suvel maetud Põlva kalmistule.

Nüüd, 5 aastat hiljem võtsin lõpuks nõuks otsida üles Madise haud. Asja lihtsustas kalmistute infosüsteem Haudi, kust sain teada haua täpse asukoha Põlva kalmistul ja et samasse on maetud 1912.aastal ka Mikk Kiisler. Tartust Põlvasse on umbes 50 km, oleks võinud minna auto või bussiga. Kuid see oleks olnud liiga lihtne lahendus, tahtsin teha omamoodi palverännaku mulle väga olulise inimese hauale. Ideaalne liikmisvahend tundus olevat jalgratas. Nii ma siis sõitsingi 18.augustil jalgrattaga Tartust mööda maanteed Liivani, sealt mööda Vana Postiteed Ihamaruni, kust pöörasin Põlva peale. Kohapeal aga selgus, et hauda polegi nii lihtne üles leida. Põhjus – Madise haual pole selgelt loetavat plaati või risti tema nimega, on tagasihoidlik maakivi, kust vaid hea tahtmise korral võib välja lugeda : Madis Kõiv, 1929 – 2014. Pidepunktiks oli mulle samasse maetud Mikk Kiisleri rist, kus nimi oli loetav. Väike rist on seal kõrval küll, kuid seal mingit teksti seal ei ole. Ilmselt oli see tema soov saada see viimane tagasihoidlik puhkepaik seal Põlva surnuaia vanade põlispuude, sammaldunud kivide ja sõnajalgade alla, oma vaarisa kõrvale. Aga minu rattasõidu pikkuseks tol päeval kujunes 135 kilomeetrit.

Minu üllatuseks tuleb kogu aeg välja Madise kirjatükke, mida ma ei teadnudki. Just äsja lugesin tema „Koolipoisid ja füüsikud“, mis sisaldab Madise mälestusi oma kooliajast Tartus (on päris mitmeid tuttavaid nimesid), tema tööaega Tallinna Polütehnilises Instituudis 1953-1961 ("Vana kateeder"), aga ka juba varem tuttavat „Igavese Physicuse elu“ (lugu tagasihoidlikust Raimond Preemist). Väga hästi kirjutab ta ka legendaarsest professorist Paul Kardist („Minu õpetaja Paul Kard“), kes oli ka minu ja paljude teiste füüsikute Õpetaja. Olles nüüd ise juba „sama vana“ ja samas mäletades samu inimesi ja omaaegseid teoreetilise füüsika seminare, loenguid ning Vellavere suvekoole, avanevad uued aspektid, mõistan ehk paremini Madise mitmeid mõtteid ja ütlusi. Ja kui sellest ei piisa, avan ERR arhiivis 1993.a. salvestatud videoklipi „Metafüüsiline luul.Madis Kõiv“ ja kuulan…


Kalle Kiiranen,
27.nov. 2019